Valisin lugemiseks Oskar Lutsu raamatu "Nukitsamees". Valiku tegin sellepärast, et raamat oli parajalt pikk ja piltidega. Raamatut lugeda oli lihtne. Tekst oli kergesti loetav ja tegevus arenes kiiresti.
Raamat rääkis, kuidas Iti ja Kusti eksisid metsa ära ja vanamoor võttis nad enda juurde. Nad pidid seal iga päev tööd tegema ja said hästi vähe ja halba toitu. Neil oli kogu aeg mõttes,et koju joosta, kuid vanamoor ärkas ülesse või hundid ajasid lapsed tuppa tagasi. Vanamooril olid veel kolm poega, kelle nimed olid Tölpa, Mõhk ja Nukitsamees. Vanamooril oli ka mees, kes magas terve päeva, kuna ta jalad valutasid.
Ühel päeval lendas üks lind Kusti juurde ja rääkis, et neil on just
nüüd õige aeg plehku panna, kuna metsamoori pere läks rahapaja järele. Nukitsamees keeldus üksi koju jäämast ja lapsed olid ta sunnitud kaasa võtma. Põgenemisteed näitas linnuke ja peitis neid ka tagaajajate käest. Lapsed jõudsidki õnnelikult koju. Kodus tekkisid probleemid Nukitsamehega, kes oli sõnakuulmatu ja vandus palju. Samuti häiris teisi tema must nahavärv ja sarvemüksud peas. Pideva hoole ja kasvatuse tulemusena muutus ka Nukitsamees paremaks. Mida rohkem pererahvas hakkas teda armastama seda rohkem muutus Nukitsamees lahkemaks ja sõnakuulelikumaks. Kui Nukitsamehele kirikus nimi pandi, siis muutus ta nahavärv heledaks ja sarved järjest kulusid. Nukitsamehe nimeks sai Ants ja temast sai koolipoiss.
Mulle meeldis raamatust eriti see kui Iti ja Kusti olid vanamoori juures lõksus ja kuidas nad sealt ära põgenesid. Põgenemist oli põnev lugeda ja metsamoori maja tundus jube ja elu seal raske. Ise sellist elu ei tahaks elada.
Tegelikult meeldis mulle raamatus kõik, kuid mulle lihtsalt ei meeldi eriti raamatuid lugeda. Soovitan seda teistele ka, sest seda raamatut oli põnev lugeda ja vahepeal sai ikka naerda ka.
